Supilinn on läbinud justkui Ameerika unelma – viletsast linnaosast on saanud Tartu hinnatumaid piirkondi. Seejuures on arengu juures vahest kõige olulisem, et linnaosa pole tundmatuseni muutunud, vaid säilitanud olulises osas oma pikaaegsed väärtused ja siinse vaibi.

Supilinn on aken minevikku, kus majad on puust ja kohati pisut boheemlaslikud, kus aedades kasvavad õunapuud, kus kassid magavad uste ees treppidel, kus tiigi ääres võib kohata konni ja tagahoovis siili, kuulda on koerte haukumist ning kohati ka kuke kiremist.

Siin on säilinud hubane vana arhitektuur, rohelus ja looduslähedus, eripära ja ka teatav salapära hoovides. Just need on asjaolud, mida siinsed inimesed Supilinna plussidena esile toovad, mis neid inspireerib ja neile rahu pakub ning koduse tunde tekitab. Supilinlased naudivad Emajõe alleel jalutamist ja hommikul jões ujumist, noortele on oluline külakiik. Supilinlasi tõmbavad veidi korrast ära majad või võimalus hommikumantlis poes käia või ka kohalike salakäigud ametlike tänavate vahel. Siin on Supilinna päevad, Supilinna Selts ja lapsed, kes mängivad nagu Supilinna salaseltsis.

Supilinn on kui küla keset linna ja seda kõige positiivsemas tähenduses.

Supilinna Tirin nr 26, INDREK KUUSK, Supilinna Seltsi juht